lugege parem seda. ma ei ole täpselt kindel, mis see olema peaks, aga igatahes see viitab siia, nii et ma ei tea.

*

ta juuksed naeravad ja huuled on 5
mõtted on kilgikarje sinine hermeetiliselt suletud hing
hemoglobiin ütleb: ma ei taha sind hapnik ma tahan vingugaasi
sõnad on valesti õiged aga neid ei ole ilma seitsme maa ja mereta.

*

eilne kartulihelves oli häirivalt kare
täna võtsin seega krohvi
ilma siirupita tundus läikivhaige.
võileib võisai
jaleib jasai
humoor.
E I !
sa ei tohi rääkida,
error 404

(selles avalduses on isegi hämmastavalt palju mõtet. minu kaja oli hetkel suunatud pigem õpilaste vaadetele ühiskonna suhtes üldse, mitte konkreetse liidu konkreetsele avaldusele)

sest ma leidsin siit ühe üles.

eraldi! ja teistsuguse. nagu ma ise. aga
—–eraldi
.ilma—————————ilma
!.–sest nii ütleb suur
onu
—-ma ei tunne teda suurt onu aga ma ei peagi tundma ta ei ole minu onu ta ei ole kellegi onu ta on lihtsalt üksik mees ilma asjadeta ilma milletagi ilma eluta ilma koduta
mina ei tunne teda
tema ka ei tunne
keegi ei tunne
suurt onu ei ole

–mina olen
mina ei ole üksi. mina ei ole suur onu

ja nagu midagi endast
aga

ei ole?

maailm on ju tegelikult roheline, sest roheline on sinine, mis on teist

.. teist värvi.

aga maailm pole ilus. maailma ma ei taha näha. maailma olen enne näinud

Ma olen kirjeldamatult õnnelik.

Ta oli üheksateist aastast vana ja armastas temakest!; tema nimi oli Albert & temakese nimi oli Anna. Tema oli mehaanik ja temake oli üliõpilane, õppis lugusid jumalatest ja nendest, kes kuulutasid noid; nad olid kohtunud joomaurkas teisipäeval & armastasid teineteist piirideta esimesest silmapilgust.

Tema kõndis mööda pimedaid tänavaid. Ta möödus säravalt hiilgavast usutemplist, mis oli nagu kauge ja kättesaamatu ime, enda lemmiktänaval – & jätkas edasi kõndimist puumajade vahel; sest ta oli õnnelik;, kuna oli teisipäev & ta oli kohtunud Annaga just nii äsja:, jaganud temaga rõõmu, muret ja suudlusi.

Ta teadis, et nüüd algab uus elu; parandama hakkab ta ennast & lõpetab oma koolihariduse, mille ta oli ära katkestanud pärast nelja aastat räpases majas, mis nägi välja nagu vangla; see koht ei meeldinud talle, aga Anna nimel oli ta otsustanud tagasi minna. Anna tal enda juurde sisse kolida juba järgmisel päeval oli lubanud;!asjad olid tal pakitud & ta ootas ainult hommikut, et minna ja alustada uut elu, jätta kõrvale kole vastik halb koht autodega, alustada uut elu mehena, kes teeb seadusi ja riiki. See arm oli nii kaunis! nagu verivad punased lilled, mis torgivad & kollane kuum kera üleval sinisel.!…& ta teadis, et ka Anna tunneb nii, vahetanud nad olid tõotusi ja lubadusi ning seda temake talle rääkinud oli. Mitte midagi sellist tundnud ta varem polnud; olid need, kellele maksti ja need, kes olid säravad, kaugel ja laulsid… Anna säras, aga kaugel ei olnud.

Ta elu polnud seni olnud säärane, millest jutustaks need, kes loovad raamatuid ja laule; üksi oli ta peres sündinud, seda, kes seemne istutab, ei olnud, oli vaid see, kes kannab vendi ja õdesid, keda ei tulnud; ema, kuueteistaastane. Nimi oli Marge, katkestas, kui oli viis pärast kahtkümmet, sest ei tahtnud enam olla; tema pärast ja sest et oli viimane võidusõidus nagu rallimees, kelle auto on purulenud. Talle meeldisid autod, nad olid sõbrad ja ta ravis neid. Ta sai mehaanikuks, autode arstiks. See ei meeldinud talle, aga ta sai selle eest tasu ja tasu eest sai ta osta ilusaid asju & elada enda kodus toru all.

Ta kõndis ringi mööda tänavaid linnajaos, kus oli kodu. Ja vaikselt hakkasid valguskiired helglema ja paistlema üle kõige. Talle meeldis; oli varajane hommik+ilu, – & lõpuks minna sai ta oma kalli Anna juurde pärast nii pikka ootamist.

Ta läks koju toru alla, võttis sealt enda seitse asja ning veel kaks ja, sigaret suus tolglemas, lauluümin suul, alustas minekut läbi linna. Ta teadis, kus Anna elab; ta oli temakese koju saatnud. Linn oli ilus, inimesed käisid ringi &: rääkisid, tegid igapäevaasju, lollusi, ootasid, kõndisid jne. Tuttavaid nägusid ei olnud näha; linn ei olnud väga väike, aga suur ka mitte.

Ta lähenes Anna majale; see oli üle jõe majas, kus elas veel palju inimesi. Ta ronis üles treppidest ja koples, kuni uks avanes: pahur nägu, sassis juuksed peal, sigaret tolglemas suus.

¡Anna! ta.

“Olen,” vastas temake, sülitanud sigareti suust välja trepikoja põrandale, kähiseva häälega.

¡Ma olen sind igatsenud! Tulin sinu juurde, et elada siin, mu armsaim.

¿Kas me oleme tuttavad? temake, hääles kartusest aimu andev toon ning pilk ärevilgi.

¿Kas sa ei mäleta? Kohtusime joomaurkas eile, teisipäeval, ja tõetasime igavest armastust. Ma lähen tagasi kooli ja elan nüüd siin, sinu juures, mu särav päike!… ja mitte miski ei peata meid, sest koos oleme võitmatud. Kas mäletad nüüd? Albert ahastunult.

“Värdjas,” sisises tema elu armastus. “Miša, aita. Ahistab.”

“Aga ma ju armastan sind, mu Anna–” alustas ta. Lõpuni ta ei jõudnud, kuna uksest paiskus välja hiiglaslik karvane käsi, mille tipus oli rusikas, mis tabas tema nägu & pani ta taha langema. Uks läks pauguga kinni. Pisarais jälgis ta ust, mis ent ei avanenud.

–ja taas kõndis ta mööda tänavaid linnas. Oli ikka päev ja inimesi oli igal pool, aga neist ta ei hoolinud. Nüüd kõndis ta ringi nagu oleks teda tabanud midagi raskemat kui rusikas. Ta hing oli nagu murtud, ta oli nagu mõni mees mõnest kinofilmist, kus see kõnnib mööda tänavat vihmaga ja mängib kurb lugu.

Kuidas võis see olla? Nad armastasid teineteist igavesti, nii oli öelnud Anna; ja nüüd oli temake murdnud ta südame igaveseks, alati ja pöördumata;

ta oli jõudnud sillale. Ja ta teadis, et nii peab olema, ronis piirdele ja hüppas alla, otse jõe musta vette. Ta ei osanud ujuda ja löök oli valus. Aga ta viimased mõtted olid Annast, tema ilust ja sellest, kuidas temake oli ta reetnud ja hävitanud tema ilusa ja kena uue elu.

Kaldale uhutud surnukeha leidis nädal aega hiljem hulk jalutlev-olesklevaid üliõpilasi. Üks neist oli Anna, kes laiba ka ära tundis.

“See on see värdjas, kes mind vägistada üritas,” sisises ta vihaga ning lõi surnu jõkke tagasi.